Suures plaanis võiks öelda nii, et veekivi tekib vee kuivamisel, katlakivi vee kuumutamisel.

Veekiviks nimetatakse mineraalseid valgeid plekke klaasi, metalli või kahhelkivi pinnal, mis tekivad kareda vee kuivamisel õhu käes.

Katlakivi tekib kareda vee kuumutamisel ja see kleepub kuuma veega kokku puutuvatele pindadele.

Vee kareduse määrab kaltsiumi ja magneesiumi soolade sisaldus vees. Eristatakse kolme tüüpi karedust, koristamise juures on oluline mööduv karedus.

Mööduvat ehk karbonaatset karedust põhjustavad vees lahustunud kaltsiumi ja magneesiumi vesinikkarbonaadid ja karbonaadid, mis vee keetmisel sadestuvad lahustumatu karbonaadina välja.

Lihtsam viis katlakivi vähendamiseks köögis ja vannitoas, on elektriboileri reguleerimine väiksemale temperatuurile. Ideaalne oleks käega katsumisel taluvuse piir, mis on umbes 45 kraadi. Kuna boilerite mahud tavalises majapidamises on piiratud, siis võiks temperatuuri määrata selliselt, et sooja vett jätkuks piisavalt. Arvestada tuleb aga sellega, et mida kõrgem on vee temperatuur, seda rohkem peate tüütu katlagiviga vaeva nägema.

Katlakivi tekke ennetamisel on üks võimalustest vee töötlemine. Näiteks püsimagnetseadmed muudavad kaltsiumkarbonaadi kahe erineva kristallvormi suhtelist sisaldust vees selliselt, et kleepuva kaltsiidi sisaldus vees väheneb ja hõljuva või põhja sadestuva aragoniidi sisaldus suureneb.

Kui püsimagnetseadmed õigustavad ennast suuremate majapidamiste puhul, siis korteri omanikele käib selline investeering ilmeslt üle jõu.

Teine võimalus ennetada vee ja katlakivi teket on iga kord peale vee kasutamist kõik pinnad kuiva lapiga üle pühkida.

Kolmas võimalus on katta veega kokkupuutuvad pinnad vett hülgava kaitsekihiga, mis takistab veepiiskade kinnitumist pinnale. Veepiisad valguvad maha ja need üksikud, mis jäävad on hiljem kergesti emaldatavad voolava vee või lapiga.

Kui ennetav tegevus on aja või raha puudusel jäänud tegemata ja kogunenud on paras kiht katlakivi, siis tuleb hoolikalt valida, milliste vahenditega paksu kollast katlakivikihti eemaldada.

Abrasiivsed puhastusvahendid, nagu terasvill, karedad käsnad ja küürimispulber muudavad pinna tuhmiks, mis tähendab, et mikroskoobi all vaadates on pealispind ära kriimustatud. Kriimustatud pinnale jääb katlakivi tugvamini kinni ja selle eemaldamine on vaevarikkam.

Kõige tuntum ja käepärasem vahend on kindlasti äädikas. Paljud aga ei soovi puhastusjärgselt mõnda aega sisse hingata äädika lõhna. Samuti ei sobi äädikas kõikide pindade puhastamiseks.

Poeriiulil on ka teisi vahendeid, kuid teadma peab seda, et katlakivi eemaldamiseks peab toote happesus pH olema suurem kui 6 (numbriliselt väljendatuna väiksem kui 6, kuna neutraalne on 7). Puhastusvahendid happesusega pH 4-5 on nõrgalt happelised ja enamasti ennetava toimega. Regulaarse kasutamise korral aitavad nad vähendada katlakivi kinnitumist pindadele, ja ei teki tarvidust kangemate ainete järele. Kui aga on tekkinud juba piisavalt paks kiht, siis selle eemaldamiseks tuleb kasutada puhastusaineid, mille pH on 0-4.

Nanomaxi katlakivieemaldi tulemused:

Saun katlakivigaSaun katlakivita

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Katlakivine vannitubaKatlakivita vannituba

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kõige mugavam ja ökonoomsem, nii rahakoti, kui ökoloogilise jalajälje seisukohalt on pinna katmine
vett hülgava kihiga.

Happeliste puhastusainete juures peab teadma seda, et kroomitud ja roostevabad pinnad ei talu kloori-, fosforhappe- ega soolhappeühendeid sisaldavaid aineid, kuna pärast vee aurustumist metallile jäänud puhastusaine jäägid on söövitava toimega.